Puuduta mind oma tulise palgega,

nii et on ilus ja valus.

Oma silmade sinimustvalgega.

Puuduta veel, ma palun

“Isn’t it nice to study music? You go to school to have some rehearsals, you practise, you have some other rehersals, you arrange a tune for your friend’s birthday. You go to your friend’s party, you perform the new cool arrangement, you eat-drink-talk-laugh, and you end your day with a nice jamsession.” Tobias, musician, Sweden

You have days full of making music. Full of art. Your life is art, your career is art.

You love. Because you picked the right speciality.

Vaikselt vaatad aknast sisse,

tungid minu hingamisse.

kuhu kõik see siis kadus?

elamisse? olemisse?

või siis lihtsalt ära

Lugu, mis räägib sellest, kuidas tuleb olla ettevaatlik suurelt unistamisega. Sest need unistused lähevad täide.

Pean tõesti hoogu maha võtma!

C

“Perhaps the greatest faculty our minds possess is the ability to cope with pain. Classic thinking teaches us of the four doors of the mind, which everyone moves through according to their need.

First is the door of sleep. Sleep offers us a retreat from the world and all its pain. Sleep marks passing time, giving us distance from the things that have hurt us. When a person is wounded they will often fall unconscious. Similarly, someone who hears traumatic news will often swoon or faint. This is the mind’s way of protecting itself from pain by stepping through the first door.

Second is the door of forgetting. Some wounds are too deep to heal, or too deep to heal quickly. In addition, many memories are simply painful, and there is no healing to be done. The saying ‘time heals all wounds’ is false. Time heals most wounds. The rest are hidden behind this door.

Third is the door of madness. There are times when the mind is dealt such a blow it hides itself in insanity. While this may not seem beneficial, it is. There are times when reality is nothing but pain, and to escape that pain the mind must leave reality behind. 

Last is the door of death. The final resort. Nothing can hurt us after we are dead, or so we have been told.” 
― Patrick Rothfuss, The Name of the Wind

Juhtusin täna lugema üht kohustuslikku klišeed, mis oli osa peaaegu igast minu kirjandist.

“kui maailmas oleks vaid üks mägi, siis ei saaks me öelda, kas Mount Everest on suur või väike, sest meil puuduks võrdlusmoment. Nii on ka raskustega - ilma nendeta, ei õpiks me kunagi ka ilu hindama”

BULLSHIT, YOU SHIT FUCK

Kas läbielamised teevad meist inimesed, kes oleme? Kas kõik kogetu teeb meid tugevamaks, kogenumaks, targemaks? Mis siis, kui mõni sündmus lõhub sind ikkagi rohkem? Ja hoopis ilma nende sündmuste ja läbielamisteta oleksid sa parem inimene. (Tegelikult ma sinatasin siinkohal ennast, nüüd pöördun sinu poole)

Mul on tõesti hea meel näha sind õnnelikuna. Aga vahepeal hammustan ikka huulde ja mõtlen, et kui kahju, et mul mõnes asjas ikka ja alati õigus on. Ma soovin, et see poleks nii.

ps. Ma ei jõua enam inimeste ees vabandada, aga teadke siis, et mul on kahju, kui olen teile mingil põhjusel liiga teinud. Isegi siis, kui te seda põhjust minuga jagada ei soovi.

-M.

Ma ühte asja tahaks teile südamele panna, armsad sõbrad. Rääkige asjad selgeks, enne kui need nii keeruliseks muutuvad, et neist on peaaegu võimatu rääkida. Ja ärge mõelge välja pseudoprobleeme, maailmas on piisavalt pärisprobleeme. 

Ahjaa, seda ka tulevikuks, et ärge käituge halvasti inimestega, kes teie vastu kenad on. Isegi siis, kui need inimesed teile ei meeldi.

Sa vaatad jahedalt Mida kuradit sa teed?

Uurid mu hinge? Nagu püüaks näha mu hinge

Ma ei näita, sest usaldust pole

Sellist konservatiivsust  ja neuronite vabadust

keegi ei talu

Kas sa seda tunned? Kõik, mida mina tunnen

See on kõrgepinge.

Sensatsiooniline,

ning natuke valus. Kuid rohkem ei talu

draftsidest leidsin. aususe mõttes lisan, et see kõrgepinge pole kuigi aktuaalne asi. Ma ilmselgelt ei leidnud õiget varianti ka selle jaoks, seega jätan kogu selle sodi siia.

M.